LTE (Long Term Evolution) võrk on üks mobiilse andmeedastuse tüüpidest. Selliste võrkude loomise projekt loodi selleks, et täiustada praeguseid vahendeid traadita kanalite kaudu teabe edastamiseks.
Praegu nimetatakse LTE-võrke traadita side neljandaks põlvkonnaks (4G). Peamised eelised võrreldes eelmise põlvkonnaga on suured andmeedastuskiirused. See on kasutajatele ilmne pluss. Pakkujad saavad omakorda kasutada LTE-tehnoloogiat oma katvuse suurendamiseks ilma uusi seadmeid installimata.
LTE tugijaama optimaalne levimisraadius on 5 km. Vajadusel saab määratud vahemikku pikendada 100 km-ni. Loomulikult on nii suur leviala antenni piisavale kõrgusele paigaldamine ja see ei tähenda selle kasutamist linnakeskkonnas.
Maailma esimene äriline LTE-võrk käivitati Rootsis 2009. aastal. Venemaal pole selle standardi väljatöötamine veel aktiivset toetust saanud. See on tingitud asjaolust, et LTE-võrkudega töötamiseks peab operaatorite käsutuses olema teatud vahemiku sagedus.
2012. aasta mais aktiveeris Yota operaator Moskvas LTE võrgu. Kuni selle ajani pakuti enamikke teenuseid WiMaxi kanali kaudu. Aktiivsetel Yota kasutajatel oli eelnevalt võimalus vahetada "vanad" modemid seadmete vastu, mis töötavad LTE kanaliga. Tuleb märkida, et enne LTE võrgu käivitamist pealinnas olid sellised kanalid juba tegutsenud Novosibirskis ja Krasnodaris.
LTE-tehnoloogiate aeglane integreerimine mõjutab negatiivselt arvutitehnoloogia arengut. See kehtib peamiselt igasuguste tahvelarvutite ja suhtlejate kohta. Mõni neist seadmetest toetab LTE-ühendust.
Venemaal on LTE-võrkude toimimine tagatud nii, et vastavate antennide levialalt lahkudes toimub kohene üleminek suhteliselt vanadele kanalitele. Loomulikult toetavad seda funktsiooni ainult need seadmed, mis suudavad töötada LTE, WiMax ja GPRS kanalitega.
