Möödas on ajad, kui mobiiltelefon oli luksuskaup. Enamikul meist on mobiiltelefon või nutitelefon või isegi kaks või kolm. Mobiiltelefonide tootjad seevastu toodavad nutitelefonide kõrval üha rohkem arenenud mudeleid, vaid ka teatud tüüpi tarbijatele mõeldud telefone.
Kas lasteaias või põhikoolis käiv laps vajab telefoni? Ilmselt on vanemad rahulikumad paljudes olukordades, kui on võimalus helistada ja kuulda, et lapsega on kõik korras. Selliste laste jaoks on mõeldud telefonid mänguasjade kujul koos programmeeritavate nuppudega ning seadme ja SIM-kaardi vanemliku kontrolli võimalusega.
Kõige väiksemate kasutajate telefonid on erksavärvilistes ümbristes, mis sarnanevad laste mänguasjadega. Neil on tavaliselt minimaalne arv nuppe (võtke üles ja riputage üles, programmeeritav teatud nupunumbritele helistamiseks). Laste mobiiltelefon võib keelduda kõnedest ja SMS-idest kolmandate isikute numbritelt, vanemad saavad kellegi teise SIM-kaardiga kontrollida ka lapse kõnede kestust, teostada heli juhtimist, blokeerida tema töö vajalikuks ajaks. Seega võime öelda, et telefon on mõeldud suhtlemiseks vanemate ja nende lapse vahel, kui ta on lasteaias, koolis, eemal või lapsehoidja juures. Telefoni miinus väikseimatele on nii väike mudelivalik, telefoni keeruline programmeerimine, kui mudelil pole ekraani, kui ka ülehinnatud.
Spetsiaalse laste mobiiltelefoni alternatiiviks on tavalise mobiiltelefoni odavaim mudel. Muidugi on lapsel sellise telefoni kasutamine huvitavam, sest suhtlusringkond ei ole nii piiratud ning võimalus kuulata muusikat, pildistada, mängida on saadaval enamikus odavatest mobiiltelefonidest, nii et õpilasele on eelistatav odav tavaline telefon, mitte telefon mänguasjadena. Kuid enamik ei soovita lastele kalleid mobiiltelefone ega nutitelefone, sest risk lapse tervisele ja elule on liiga suur, kui kedagi see asi meelitab.
