Neljanda põlvkonna andmeedastusvõrgud on võimelised pakkuma Interneti-ühendust kiirusega kuni 100 megabitti sekundis ja kui abonendiseade ei liigu, siis kuni 1000. Praegu töötab Vene Föderatsioonis mitu selliste võrkude operaatorit.
Ajalooliselt oli WiMaxi standardi esimene Interneti-pakkuja Venemaal Scarteli ettevõte, mis pakub oma teenuseid Iota kaubamärgi all. 2008. aastal juurutas ta WiMaxi võrke Moskvas ja Peterburis. Huvitav on see, et kuni 2009. aasta aprillini oli juurdepääs testrežiimis tasuta. Praegu tegutseb Iota mitmes Venemaa suures linnas. 2012. aasta mais lülitati Moskva võrgusegment WiMaxi standardilt LTE-le. Samal ajal vahetati välja püsiklientidele abonentvarustus.
Teine Venemaa 4G pakkuja Comstar teenindab abonente ainult Moskvas, kuid kasutab siiski WiMaxi standardit. Kuid sellel operaatoril on üks eelis: on võimalik osta mitte ainult statsionaarseid, vaid ka taskuruutereid, mis on sarnased 3G-võrkude jaoks mõeldud marsruuteritega. Kui selline seade on taskus, saab tellija sellega ühendada nutitelefoni, millel pole WiMaxi moodulit, vaid ainult WiFi.
Comstar kuulub mobiiltelefonioperaatoriga MTS samasse organisatsiooni - AFK Sistema. Viimane omakorda kavatseb lähitulevikus oma 4G võrgu juurutada. Juba on teada, et see hakkab tegutsema mitte ainult Moskvas, vaid ka teistes Venemaa linnades.
2012. aasta kevadel hakkasid neljanda põlvkonna sideteenused pakkuma mobiilsideoperaatorit Megafon. Müügil oli LTE standardmodemi üks mudel ja kuni 2012. aasta juuli keskpaigani töötab võrk testrežiimis. Kuid isegi sel perioodil on vaba juurdepääs ainult siis, kui abonent asub samas piirkonnas, kus ta sõlmis operaatoriga lepingu.
Kõigi 4G võrkude puuduseks on piiramatu juurdepääsu eest ülehinnatud liitumistasu. See ületab sama teenuse maksumust EDGE- ja 3G-võrkudes viis kuni kaheksa korda. Seetõttu huvitab see Interneti-ühenduse meetod kõigepealt neid, kelle jaoks andmeedastuskiirus on hinnast olulisem.
